Määratlemata

Uus kevad

Olgugi,et pikalt oli külm ja porine, tundub, et nüüd on vist see kevad ikkagi tulnud. Külm on endiselt ja veidi vähem porine, aga loodus ärkab vaikselt nagu laisk kass, kes peale rammestavat und end sirutab.

Üle-eelmisel nädalal pidime veidi aega parajaks tegema ja käisime Juhani Puukoolis. Tühjade kätega me ei lahkunud. Ostsime ühe pirni (`Victoria´), mida sügisel Pollis maitsta sain ja mis mulle väga meeldis ning virsikupuu (´Maira´), millelt loodame üks kord ka vilju saada.

Võtsin nädalavahetusel lahti ka oma roosid. Ilma olen ma jäänud ´Kimono´st, ühest suvalisest potiroosist ja ka ühest pinnakatjast ´The Fairy´st. Arvestades, et mul on roose kokku enam kui 70 eri sordist, pole see just väga suur kaotus. Suuri külmakahjustusi ka ei paistnud.

Tegin ka katmise osas katset – kõige paremini talvitusid lõikamata roosid, millele olin südamikku 1-2 kuuseoksa pannud ning sinna peale kuiva turvast laotanud. Turba ajasin nüüd peenrale laiali ja tegin esimese väetamise ka ära, olgugi, et hetkel on veel veidi vara.

Minu halvaks üllatuseks on aga lillepeenras tegutsenud vesirott, kes selle alla vist oma staabi on rajanud. Umbes 3/4 mu lillesibulatest tundub olema tõusmete järgi minema veetud. Eriti armastab ta tulpe – nartsissid ja hüatsindid on ta puutumata jätnud!

Muruniiduki kaitseks panin väiksematele põõsastele ümber ka krohvivõrgust kraed. Sama süsteem on kasutusel meil ka viljapuudega, et niitmise käigus nende koor vigastada ei saaks. Võrk sai aga otsa nii, et nüüd tuleb uue rulli järele minna, sest neid, kes “kraesid” endale vajavad, on veel mitmeid.

Eile eksisin taaskord puukooli ja tõin endale tüümiani ja salveid, samuti münti ning lavendlit. Mul on plaan teha üks õitsev peenar, mis koosneks ravimtaimedest ning meelitaks ka tolmeldajaid enesega tutvust tegema. Peale selle saaksin nii teematerjali. Puukooli tuleb nii või naa uuesti minna, sest meil on aiast puudu hetkeseisuga veel kolm, mida soovin – üks pärn, üks kultuurpihlakas ning üheemakaline viirpuu. Ootan kuni tund rahuneb ja lähen püüan neid siis hoopiski Gardestist hankida (samas ma ei tea, kuidas neil selliste taimedega varustatus on).

UUeks kevadeks on seemned ka külvatud. On nii kõrgeid kui potitomateid, mangoldi, lehtkapsast, maitsetaimi. Külvasin ka oma lemmikuid tõrjevahendeid -dageteseid ning samuti kosmost, mis ikka ja alati mind oma iluga võlub.

Lõpetan tagasivaatega me aiale. Kõige esimene pilt pärineb aastast 2015, mil kolisime Ülenurmele. Kõige viimane pilt on eelmise aasta suvest. Kui jõuan, teen päris uue pildi ka, sest kõige viimasel ei ole veel me uut tiiki ja roosiala!

2015. aasta kevad – lisaks kasvuhoonele on olemas kaks peenart – üks lilledele/söödavale ja teine kõrvitsatele.

13023734_10206321811059274_479888647_n

2016. aasta kevad – nihutasime kõrvitsahummiku taga-aega. Nagu näha on ka mulla viljakus hea, sest mutid pole end “tagasi hoidnud”. Samal kevadel alustasime ka kastipeenarde ehitamist. Need on endiselt aktiivselt kasutuses. Ja samal suvel ühendasime ka ametlikult oma eluteed ning R kaevas selle tähistamiseks ka meile esimese tiigi. Tiigi pilt on küll hilisemast ajast – 2017. aasta suvest.

13101018_10206374447215145_1040503795_n13084146_10206374445015090_455037885_n13090300_1787839384779180_2093202034_n

20170713_1111572017. aasta pildid on tehtud suure suve ajal. Vaade on täpselt vastupidine eelmistele – aiast maja poole. Kolmandal pildil on vaade taaskord maja poolt aeda – on näha, et taimekasvuga meil eelmisel suvel probleemi ei olnud. Ülemisel kahel pildil on puudu veel teine tiik, mis neljandal on juba kenasti peal. Neljandal pildil on näha ka minu utoopilist realiseerinud unistust – kõrvitsamaja, mille kohta on viimane pilt.

22251075_2032054210357695_1418991257_o22217990_2032054163691033_1897543521_o 20170713_11131822279342_2032054110357705_469396623_oreceived_20320540803577081207357757.jpeg

Advertisements
Määratlemata

Kiruna

Märtsi keskpaigas käisin Põhja-Rootsis Kirunas konverentsil “Cold Climate HVAC 2018”. KOnverentsimaiku jäi küll väheseks, sest meie ärasõiduga samal päeval suri R-i vanaisa. Otsustasime siiski, et sõidame.

Alustasime oma teekonda 10. märtsi õhtul Tartust, et järgmise päeva varahommikul olla laeval. Ülesõit üle lahe võimaldas mul näha midagi, mida ma kunagi varem oma silmaga näinud ei olnud – merel jääd. Jah, elasin 30 aastat ära ja jääd polnud ma varem merel näinud.

Sõiduvahendina kasutasime minu armast sidrunit, mis vapralt vastu pidas ja ainult korra, tagasiteel, Oulus, kisama pistis. See oli ka sellest, et me ei puhastanud tema parkimisandureid korralikult ära.

Jõudsime Helsinkisse poole kümne ajal hommikul ja alustasime oma kulgemist Nattavaara suunas. 16 tundi ja 1042 km hiljem jõudsime Nattavaarasse, kus olin meile broneerinud kena mägimajakese ööbimiseks. Seda sisuliselt sentide eest – terve maja ja 28 eurot! Teel sinna nägima virmalisi, valget metsajänku ja palju sillerdavat lund ning tundsime ka külma. Öösel saabudes näitas termomeeter 23 pügalat alla nulli.

Teine päev oli sõitmise mõttes kökimöki. Seljataha jäi 214 km ja jõudsime Kirunasse. Seadsime end sisse majutusasutuses, käisin registreerisin end ja kuan konverentsi plenaarini oli aega, külastasime Jukkasjärvi jäähotelli. Tunne oli täpselt nagu lumekuningannal külas olles! Imeline!

Peale Jukkasjärvit käisime ka Samide muuseumis, mis asus hotellist umbkaudu kilomeetri kaugusel. Proovisime ära sami suusad, andsime põhjapõtradele sammal süüa ja tutvusime samide elu – ja oluga.

Tundsin ennast õhtul peale plenaari imelikult. Põhjus ei lasnud end kaua otsida – suur külm oli mõjunud nii, et jäin haigeks. Järgmisel hommikul ärgates ägisesin voodis – mul oli palavik. Sõin oma paratsetamoolitabletid ära, nautisime ka rikkalikku hommikusööki, mis mu niru isu tõttu minu jaoks just eriti rikkalik ei olnud ja asusime teele konverentsipaiga poole. Hommikune kaevandusekülastus jäi minu jaoks ära, sest ma ei jaksanud just eriti kaugele kõndida.

Mu ettekanne läks hästi ning sain ka palju küsimusi! Ma ei tea, kas taevaisa tegi meelega konverentsikava nii, aga olin esimene, kes esines. Kuulasime veel paar ettekannet, olgugi, et oleksin tahtud hulgaliselt rohkem neid kuulata ja asusime koduteele, sest vanaisa matusted olid korraldada.

Esimese hooga jõudsime Oulusse, kus ööbisime. Kirunast tulles jäi tee peale ka polaarjoont märkiv tahvlike ning me pidime seal lihtsalt pilti tegema. Ilmastikuolud olid karmid – külmale lisaks hakkas laia lund sadama ja tee oli väga-väga libe (mis ei paistnud just rootslasi eriti heidutavat). Magasime öö Oulus ja alustasime taas sõitu Helsinki suunas, et laevale jõuda.

Poole kolme paiku öösel jõudsime Tartusse, kus oli ilm kevadiseks muutunud. Tundus justkui, et me oleksime ajarännaku läbinud – ühest aastaajast teise.

Määratlemata

Mõtteid eilsest “Viinamarjakasvatuse” loengust

Kuna mu üliõpilasepõlve on veel mõnda aega järel, võtsin endale vabaainena “Viinamarjakasvatuse”. Pahaaimamatult esimesse loengusse minnes ja olles peaaegu karsklane (peaaegu, sest sünnipäeval tervistusnapsi ikka rüüpan) oli üsna suur mu üllatus, kui sisse astudes leidsin eest veinipokaalid ja veeklaasid. Ees ootas degustatsioon, sest kuidas muidu õpid tundma veini ja seeläbi ka erinevaid viinamarjasorte ja muid veinitooraineid (marjad, rabarber ja näiteks ka võilill(!).

Samas ei ole degusteerimine mulle mitte võõras protseduur, sest 2010. aasta suvel As. A. Le Coqi laboris töötades tuli degustatsioone ette pea iga päev. Nii õppisin tundma õlle hingeelu ja maitseid. Suur õllesõber ma ei ole, just alkoholi pärast, kuid alkoholivaba õlut naudin küll – eriti meeldib mulle alkoholivaba “Warsteiner”, mida aasta jooksul paar pudelit tarbin.

Eilses loengus degusteerisime nelja veini. Esimene oli eestlaste võilille-rabarberivein, mida tegelikult veiniks nimetada on patt. Õppisime, kuidas veini loksutada pokaalis, hinnata lõhna ja värvi, kuidas veini maitsta ja hinnata selle maitset. Alatskivi võilille-rabarberivein sobis mekkimiseks küll – oli kuiv, järelmaitses veidi mõrkjaid toone, kuid teist korda mina teda ei mekiks.

Teisena lätlaste “Libertu – ka valgete veinide alla kuuluv kasemahlavein musta sõstraga, mida on samuti patt veiniks nimetada, sest viinamarjast tema ju tehtud pole. Maitse oli äretuntavalt kasemahlane, kevadine ja värske. Sinna oli juurde lisatud veel ka piimhapet, sest ei kasemahlal ega ka sõstral enesel pole piisavalt hapet. Maitselt oli täitsa mõnus – paraku minu jaoks liiga magus.

Kolmandana mekkisime lätlaste Sabile piirkonnas toodetud veini. See oli minu jaoks kõige mõnusam. Kangem kui teised proovitud, maitses oli tunda hübriidile omast maitset ning sidruni – ja laimitoone. Minu jaoks ka veidi õrna sidrunilist maasikamaitset. Mulle see vein väga meeldis, ning mõte rändas kohe suvele ja Lätimaale – ehk peaks selle teekonna sinna Sabilesse ikka ette võtma ja endalegi paar pudelit koju varuks tooma?

Viimane, mida proovisime oli EMÜ enda viinamarjavein, viinamarjasordiks oli “Zilga”, kuid vein oli ootamatult hele. Saladus seisnes selles, et mahl pressiti värsketest marjadest ja kääritatigi mahla. Sellest ka värvus. Nii maitse kui lõhn olid minu jaoks väljakannatamatud. Lektor ütles, et pidavat olema hästi kerge oksüdatsiooniga tegemist – ilmselt siis ma nendest veinidest hoian eemale.

Ootan nüüd põnevusega järgmist kohtumist, mil teeme tutvust punaste veinide hingeeluga. Üks meeleolukas, Katrini poolt tehtud pilt ka – olen siin just mekkinud kolmandat veini, mis osutus ka mu lemmikuks eile.

Piiritu õnn

Määratlemata

Kuidas ma uneuuringul käisin

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, on algust juba paar postitust tagasi tehtud. Dr. Veldi, kelle juures ma käin ja tänu kellele oma Cpap masinat kodus naudin, arvas, et võiks mulle ühe päris haiglas läbiviidava unenuuringu ka teha. Kuna kodune 3-öine uuring ei olnud midagi hullu, olin nõus.

Oma algsel uuringuajal olin ma palavikus nii, et uuringu aeg nihkus eilsele. Pidin kell 18 Kõrvakliinikus olema, olenemata oma soovist õigeks ajaks jõuda, sai akadeemiline veerand minust võitu – jäin täpselt 4 minutit hiljaks. See aga ei paistnud Unehaldjat (tore õde, kes minuga õhtul tegeles) häirivat. Mind juhatati mu ööbimispaika – palatisse. Olin lootnud, et mind ootab seal ka kena kirjutuslaualaadne ese, paraku pidin leppima voodi, öökapi ja tooliga.

Unehaldja ootuses mediteerisin umbes kolmveerand tundi ja harjusin selle ruumiga, kus oli nii paljude erinevate inimeste energiaid – huvitav, kas haiglas kunagi energeetilist puhastust ka tehakse?

Tundsin ka ärevust tõusmas, sest Kõrvakliinik on ainus haigla, kus ma üldse kunagi olen olnud patsiendiga. 1998. aastal peale adenoidide operatsiooni. Ma ei tea, mida mu ema tegi, aga õnneks ei pidanud ma sinna ööseks tol korral jääma. Nüüd oli asi teisiti. Kinnitasin endale, et kõik on ok, ja see on peaaegu nagu hotell. Samas kui kuuled, et keegi on pannud jälle häirekella üürgama

Riietusin ümber oma tuduriietesse ja asusin palatit tuulutama, mis oli minu jaoks liiga palav. Lõpuks jätsin akna ka ööseks mikrotuulutusse – ühelt poolt ei olnud otsus eriti kasulik, sest kella poole kolme aegu müttav lumesahk ajas mu üles ning mida hommikupoole, seda rohkem hääli ja müra tuli juurde. Teisalt oli mul värske õhk ja meeldivalt jahe magamisruum.

Poole kaheksa paiku õhtul tuli Unehaldjas tagasi ja asus elektroode paigaldama. Ütleme nii, et neid oli palju – kolm südame jaoks, kaks silmade juurde, üks otsmikule, mõned lõua alla ja kaelale, kõrvade taha – lõpuks läks mul lugemine sassi. Kaks elektroodi võtsid koha sisse ka mu pealael, juuksepahmaka vahel, et mu ajutegevuse õnnestuks öösel jälgida. Kõik elektroodid teibiti kenasti paigale. Lõpuks sain veel endale elastikmaterjalist eriti avaliku pangaröövli võrkmütsi ka pähe. Sain ka rinnale ühe anduritega rihma ja teise pihale ning lõpuks ka ninna kaks andurit ja ühe suu juurde, mis jälgis mu õhuvoolu. Boonusena ka veel anduri vasaku käe teise sõrme otsa, mis mu pulssi jälgima asus.

27785485_10211083736064423_826493673_oKes kodus tahab katsetada, siis soovitan elamisest paraja hulga juhtmeid otsida, need enda külge kinni teipida, suka pähe tõmmata ja siis magada üritada. Inspiratsiooni, kuidas andureid paigutada, saab ülalolevalt pildilt.

Kell kümme hakkas uuring salvestama ning Unehaljdas tuli ja teavitas mind sellest ja soovis head ööd. Ainus, mida mul polnud, oli uni. Võtsin siis välja oma kaasahaaratud raamatu Mark O´Briani “Armastuse õppetunnid”. Ilmselgelt ei olnud see parem valik, kuna oli veidi liiga põnev minu jaoks. Seega aju uinutamise asemel äratas see mind veel enam. Vahepeal katsetasin magamist. Lasin tule ära ja hakkasin sobivat asendit otsima. Parem külg oli ok, kõhuli ok, selili ma ei maga ja vasak külg – ütleme, et juhtmete reguleerimine külili magamise jaoks sobivaks võttsi kaua aega. Siplesin seal ja kinnitasin endale, et jään kohe magama. Vahepeal jälle lugesin ja siis üritasin ning tegin erinevaid hingamisharjutusi. Ja mida rohkem ma üritasin, seda suuremaks mu ärevus läks. See juhtub alati, kui ma tean, et pean magama. Kesköö paiku andsin alla, otsisin kotist oma Xanaxi ja võtsin 0,25 mg tabletist poole. See ja “Sah-Om” peas ümisemine tegi töö ruttu ning jäin magama.

Kuna ma tegin päeval ka veidi trenni ning ei joonud piisavalt, siis jõun õhtul pea liitri vett ära. Ihuhäda ajas mu lisaks lumesahale poole kolme ajal üles. Otsustasin, et ma ei pane tuld põlema ja ajan oma asjad pimedas. Töötas. Varsti jäin uuesti magama. Ja ärkasin paar tundi hiljem uuesti – bussid hakkasid sõitma vist. Ja tundus, et ka prügiauto tuli. Üritasin veelkord magama jääda, mis ka õnnestus.

Enne kuute tegin silmad lahti ja sain aru, et okei, tänane uni on magatud. Vedelesin mõnda aega andurite ja teki all ja otsustasin, et loen tuhanedeni, et aeg kiiremini läheks. Peale seda lugesin kokku täppe seinal ja pistikupesi toas, lõpuks ka radiaatori ribisid. Kell aga seisis visalt. Pool seitse panin Vikerraadio mängima ja Taavi Libe hääle saate hakkasin ma sokki lõpetama. Kes tahab kogemuse võrra rikkamaks saada, soovitan endale mingi klorsi vasaku käe teise sõrme külge kleepida ja siis kududa. Ütleme nii, et suhteliselt võimatu.

Lõpuks tuli mu kallis nabrinna, kes Kõrvakliinikus Uneõena töötab ja ühendas mu juhtmetest lahti. Kas ma magada sain? Põhimõtteliselt küll – kümne palli süsteemis annan sellele unele hindeks ühe tugeva kolm plussi. Kas ma targemaks ka sain? Sain ikka, olgugi, et uuringutulemustest kuulen märtsis. Taaskord selgus see, et kui ma ikka ärev olen, siis tee või tina, aga head und ei saa.

 

 

Määratlemata

“Neljas õde”

 

Käisime R-iga kinos, “Neljandat õde” vaatamas. Lugesin enne minekut selle kohta mitmeid arvustusi ja olin juba valmis pettumuseks, kuid üllatusin hoopiski. Ma ei ole “Pilvede all” pidev jälgija – kui meelde tuleb, siis vaatan teda Kanal 2 järelvaatamisest, sest televiisoripaketti mul ei ole ja ma ei kavatse seda ka endale soetada, sest vaatan maksimaalselt 4 -5 õhtul kuus telekat. Enamasti ma loen või küpsetan või koristan.

Mulle film meeldis just sellepärast, et see lahkas minu jaoks ka üht igavikulist küsimust – vajadust kuuluda – olla kellegagi koos või millegi osa. Võimalik, et see tuleb sellest, et ma ei ole suutnud veel enda kuuluvust määrata.

Kas ma soovitan seda vaatama minna? Jah, kui soovid näha Eesti elu Ladina-Ameerika väikese tvistiga. See oli kohati üllatav ja kummastav, samas äratundmist nii paljudes situatsioonides pakkuv. Natukene ka igav, mida Eesti filmid kipvad olema. Ja samas ka põnev ja ääretult sügav ja kurb. Selline, mille peale mõtled veel päevi peale kinost tulekut.

Määratlemata

Keegi norskab!

Uni on mulle väga tähtis. Kui ma olen terve öö maganud, jaksan päeval rohkem. Viimased paar ööd olen ma aga päeval väsinud. Nii väsinud, et olen kaks trenni vahele jätnud, mis on halb, eriti nüüd, kui oma ketoteooriat tõestan.

See on uuesti häälest – keegi norskab.
Kirjutan “keegi”, sest me elame kortermajas. Esiti arvasin, et hakkan lihtsalt skisofreeniliseks muutuma – et hääled on peas. Kuna aga ka R kuuleb sama heli ning Kribu on ka ärev, tundub, et me kõik korraga vast skisodeks muutumas ei ole. Seega – keegi norskab.

Kui on ilmas midagi, mis mul magada ei lase, siis on see norskamine. Mu isa norskas – ja ma passisin tundide kaupa üleval, kuni väsimus mu niitis. Mu vanaema norskab – see selgus hilhem, kui esimesena mainitud norskaja eest elutuppa pagesin. 

Mulle meeldib vaikus. Ühel hetkel kolisin üksinda elama ja mul oli vaikust. Olen enamuse ajast kodus ka vait. Kui räägin, siis kas Kribu, R-i või iseendaga (teraapiline!). Ja kui ma magan, peab eriti vaikne olema. Külm ka, sest pole midagi vastikumat, kui soe tekk ja põsesoe padi, linast rääkimata. Ja R peab oma voodis magama (eelistatult oma kodus), sest ta norskab. Ja jääb mulle magades ette (ja mina talle). Need ühised ööd – kannatame kuidagi ära, kuid see ei tööta. Pealegi teeb kellegi teise minu kõrval magamine mind ärevaks. On ok kaissu magama jääda ja kaisus ärgata, aga mitte koos magada. Plaanime probleemi lahendamiseks väikesest toast helikindla magamistoa ehitada.

Eelmisest lõigust leiab vastuse ka sellele, et miks ma reisid üle nädala ei kesta. Just une pärast. Ja madratsite pärast ka, sest ma vihkan vedrumadratseid. Nii juhtubki, et alates teisest ööst magan reisudel põrandal. Esimene öö lihtsalt tapab mu selja ära. Kodus on meil kena vahtmadrats ja see on super!

Aga häältest… Öösel sõidab rong – ma ärkan üles. Kribu kolistab – sama lugu. Sama juhtub ka siis kui keegi väliskoridoris kõnnib või ringil driftib. Ma ärkan ja kuradi raske on uuesti uinuda. Ja nüüd norskab keegi. Majas, väljaspool minu kodu. See keegi ärritab mind, sest ma ei saa magada. 

Homme lähen ja ostan kõrvatropid, sest paar tundi hommikupoolikul magada – see pole uni, mida ma vajan. See on naljategemine. 

Ja norskaja-kui sattud seda lugema – mine palun unearstile, sest see ei ole normaalne!!!

Määratlemata

Läheb hullemaks

Hoiatan – täna on ainult ving ja hala terviseteemadel!!!

Nüüd on siis see käes – mul on diagnoos. Ilma tseremoonitsemata ja täiesti kainelt – diabeet. Perearst kirjutas lahkelt metforaali ja ütles, et hakaku aga ma seda aegsasti võtma, muidu tulevad tüsistused, sest diabeet on krooniline progresseeruv haigus. Viimasega pole ma ka nõus – keda teema rohkem huvitab, siis üks hea video siit.

Mul on vastuolu – metforal ei ole mulle tundmatu substants – ma olen kolm aastat oma elus teda tarvitanud. Selle aja jooksul ei kaotanud ma grammigi kaalu (üllatus, võtsin hoopis juurde), läksin tülli oma selleaegse raviarstiga, sest mõte maovähendusoperatsioonist ei vaimustanud mind nii väga kui teda, ja sain kõhulahtisuse, paraku suhteliselt püsiva.

Viimased varsti pea neli kuud olen olnud ma taimetoitlase usku – söönud suure süsivesikutesisaldusega (ikka seal 200-300 grammi süskareid päevas) ja madala rasvasisaldusega (ainus rasv oli õli mu salatis) toitu. Iga päev igaks juhuks puuvilja ka – äkki ei saa muidu vitamiine kätte. Kuna ma olin veel kuni viimase kuuni, enne kui jamad hakkasid, suhteliselt energiline, siis tundus mulle, et jaa – olen leidnud lõpuks selle õige ja oma. Vaikselt aga hakkas ligi hiilima väsimus ja janu, ja öine tualetiukse kulutamine.

Nagu välk selgest taevast tuli aga perearsti juures mu väsimuse põhjus välja – mitte madal hemoglobiin, vaid kõrge hommikune veresuhkur (7.6) ja kolme kuu keskmine glükhemoglobiin 6.5. Nädala jooksul, mis ma olen kodus mõõtnud on mu kõrgeim hommikune tulemus olnud 8.3 (arvake ära, mida ma õhtul sõin? Ei söönud kommi, hoopis kolm mandariini enne magamaminekut) ja madalaim 6.6 (viimane toidukord oli siis salat rohke vähe süsivesikuid sisaldava rohelise, kikerherneste ja tomatiga). Kust ma tean – ostsin hirmuga glükomeetri, mis paljastas halastamatult selle, et mida madalam on mu õhtune veresuhkrunäit enne magamaminekut (8.3 puhul oli näit enne uinumist 5.1 – hõõrusin rõõmust käsi, et küll ma saan hommikuks madala suhkru) ja 6.6 puhul 6.4. Mainin siinkohal ära, et diabeetik olla ei ole odav – 50 testriba on peaaegu 20 eurot! Sellest, et mu suhkruga midagi korrast ära on, saan ma aru. Sellest, et mul on diabeet – ma ei saa sellest lihtsalt aru. Eriti süvendab viimast see, et minu küsimusele, mida ma valesti teen, tuli peretohtrilt patsutus õlale ja vastus – ei midagi, diabeet lihtsalt tuleb.

Mul ei ole küll kahjuks (ma vist ei kahetse midagi rohkem kui selle puudumist) meditsiilist haridust, kuid diabeet ei tule lihtsalt. Vähemalt mitte II tüüp. Selleks tuleb ikka räigelt vaeva näha, eriti siis kui suguvõsas diabeedijuhud puuduvad. Ikka kaua tuleb vaeva näha – nii oma 30 aastat. See peab muutuma ja mitte metforaali toimel vaid mu enda kuradi tahtejõu kaasabil. Hirm tiivustab (ajab tegelikult paanikasse ka), eriti surmahirm.

Ma olen viimased päevad segaduses olnud. Ja ärev. Ja nutnud ja paanitsenud nii, et ma saan täiesti aru, miks ma oma abikaasa jaoks hetkel kõige meeldivam inimene ei ole. Ega ma enda jaoks ka pole. Olen endiselt ärev ja ärrituv ja ma ei saa magada. Iroonilisel kombel on mul just praegu uneuuring pooleli – ma ei tea, kas mu eilsest kuuest ja poolest tunnist ööunest ning täna öösel 4 ja poole tunnisest magamisest on kasu. Õnneks on üks öö veel ees ja ma loodan, et suudan niipalju rahuneda, et magan. Vähemalt lootus sureb viimasena.

See ärevus ei mõju hästi. Lisaks kõigele tuli ka menstruatsioon – valus ja vererohke. Kahjuks mitte üksinda – võttis sõbrana kaasa ka migreeni (nii räigelt pole mu pea vist kunagi valutanud). Kulutasin nii EMO uksi kui tutvusin kiirabiarstide tööga, kui nad mulle kodus valuvaigistit tilgutasid. Halvasti on, tundub hetkel, et pea kõik.

Võtan nüüd paariks päevaks aja maha, kogun ennast ja teen plaani, kuidas uuesti normaalseks saada.