Määratlemata

Aasta uus

Uus aasta on juba kümme päeva vana, polegi enam teab mis uus. Kogu selle aja olen vahetpidamata köhinud. Ära jäi mu kardetud mandlioperatsioon. Seda lükati korra edasi ja siis veel korra. Nüüd ootan 19. veebruari. Kui algselt kartsin jubedalt, siis praegu tundub, et keegi võiks mu mandlitesse süsti teha, mulle mõnusat muusikat ja aroomiteraapiat teha ja ma oleks nõus tal laskma oma mandlid välja kiskuda. See on hetkel vist ülekantud tähenduses sama olukord nagu inimese harjumine poomisega. Alguses pidavat siplema, kuid lõpuks harjuma (väga-väga must huumor).

Vahepeal olid jõulud. Ma ei saa öelda, et kukkusin päris oma korrektse söömise ree pealt maha, aga seda suhkrut sai ikka kenasti tarbitud. Ega need tagajärjed ka kaua oodata ei lasnud. + 2kg, mis ei ole minu puhul küll maailmalõpp (sest sealt olen ma juba edasi), aga siiski. 14 lähen uuesti õe vastuvõtule. Vaatame, mis ta räägib. Positiivne on see, et olen kohusetundlikult hommikuti söönud löga, mida paljud peavad maailma parimaks hommikusöögiks. Fännid tunnevad seda ka kaerahelbepudru nime all. Minu jaoks on see löga. Vahet ei ole, kuidas ma seda ei valmista – see on endiselt kohutav ja maitseb ka kohutavalt.

Mu ema rääkis kunagi, et kui ta mind ootas, sõi ta kogu aeg kaerahelbeputru. Ju siis on mul see kaerahelbepudru vihkamine juba enne sündi külge tulnud. Igatahes ma söön seda ja see paistab täitsa toimivat. Reelt maha kukkumist on see aidanud tagasi teha. Olen avastanud, et kui lögale lisada veel üks banaan ja veidi soola on see enam-vähem talutav. Lögast loobuda ka ei saa – teised viljad (tatar, riis, manna, igasugused helbed) tõstavad mu veresuhkrut liiga kiiresti. Löga seevastu mõjub nagu löga ikka – tuimalt. Ostsin löga keetmiseks isegi spetsiaalse kastruli. Tundub, nagu see parandaks löga maitset.

Ka olen ma välja arendanud oma vahepalade süsteemi. Mu esimene vahepala, mis on kella 10 paiku on enamasti kas 150 g Kreeka jogurt või skyr. Mõlemad on mõnusad ja sisaldavad just parajal määral kaloreid ja süsivesikuid. Teine vahepala on kaks tundi peale lõunat ehk umbes kella 2 ajal. Esimene variant on see, et söön siis mingi magustoidu (jah, tõesti mu menüüs on need lubatud), teine ja tõenäolisem variant on mingi puuvili. Hetkel on kujunenud lemmikuks mul ananass. Lõikan hommikul tükkideks ja panen purki. Mul on selline tore väike purk, kuhu mahub 100 grammi puuvilju. Selle konsumeerin siis kella kahe ajal ära. Lisaks ka mõned mandlid või pähklid. Kui puuviljaisu ei ole, siis on mul kotis alati üks pakk Belvita küpsiseid. Need asendavad ka suurepäraselt vahepala (umbkaudu 220 kcal on 4 tk).

Loogilise süsteemi järgi peaks kell 16 ootama mind õhtusöök. See on liiga vara. Selle asemel on mul hoopis veel üks oode. Sel aastal on olnud enamasti mingid juurviljad või köögiviljad ja dipp. Mu lemmikud on 1 vars sellerit, 1 porgand ja 100 grammi hummust. Rimis oli just kikerhernestele jälle soodukas. Ostsin neid varuks hulgim, sest ühest purgist saab hummust teha kaheks päevaks. Ja kui herned ära tüütavad, siis väga hea on hummus ka röstitud paprikast või võiubadest. Ja kui see on ka mind ära tüüdanud, siis aitab hädast välja vana sõber guacamole.

Ma olen ise selle süsteemi üle suhteliselt uhke. Eriti uhke olen ma selle üle, et ma suudan seda ka jälgida.

Ega muud mu elus olnud polegi. Haigus ja puhkuse lõpp ning peale seda töö ja töö. Kool ka, aga sinna ma köha tõttu pole jõudnud. Mõtlesin, et mina ei tahaks sessi ajal eksamit kirjutada kui keegi kogu aeg kõrval köhib nagu kopsuhaige.

Oluline punkt on siinkohal ka veel doktoritöö, mille viimset kohtupäeva olen ma edasi lükanud. Selge on see, et see kohtupäev on lähedal. Väga lähedal. Higistan hirmust ja kirjutan seda tööd ka. Ja seda teist tööd, mida magistritööks kutsustakse. Siit ka nõuanne – kui te ei taha peast lolliks minna, siis ei tasu võtta plaani lõpetada ühel semestril kaht kooli, teha muuhulgas kahte täiendkoolitust ja üritada täismahus õppetööd ka teha. Lohutan ennast sellega, et hiljemalt juulis saabub lunastus. Ei teagi, mis ma siis ära teeks. Ehk tuleb sinnamaani elada ja siis uuesti asuda atra seadma!

Advertisements
Määratlemata

Jõulud… jälle?

Ma ei tea, kuidas see aasta mööda sai, aga jõulud on taas ukse ees. Olen viimased 4 aastat iga kord enne jõule puhkuse võtnud. Jõuan suvel ära puhata maksimum 40 päeva. 16, mis jääb veel üle olen siiani talvel välja võtnud.

Alustasin sellel aastal päris puhkusega. Olime kolm päeva Jurmalas ja see oli ülimõnus. Valisime Jurmala spa hotelli, kust meie 9 korruse toast oli mõnus vaade ning kõik soodustas puhkamist. Eriti meeldis meile spa – väike ja hubane. Saunad esimesel korrusel, basseinid ja mullivannid teisel. Külmem bassein oli 26 kraadi ja soojem 31. Nii mõnus! R lemmikuks oli endiselt mullivann – ta vist istukski ainult seal, kui abikaasa teistele atraktsioonidele kaasa ei tiriks. Käisime ka saunades. Minu lemmikuks oli 47 kraadine aroomisaun. Mõnus eukalüpt ergutas meeldivalt. Oh ja soolasaun oli ka tore! Traditsioonilise sauna austajad me pole – liiga kuum.

Veel meeldis mulle kontrastdušš ja selle erinevad võimalused. Supermõnus! Kokkuvõtvalt – lõõgastusime väga! Ja soovitame seda kohta väga. Eelkõige just paaridele, sest lastel võib seal spaas veidi igav hakata – neile on üks pisemat sorti basseinikene. Teine probleem on lastega riietusruumis. Beebit ei ole emal riietumise ajal kusagile panna – nii hoidsingi mõlemal päeval ühe toreda lätlanna Baiba 8-kuust pisipoega süles, sest põrandale ju beebit ei pane. Samuti häiris mind kappide paigutus. Mõlemal päeval sain kapi, mis oli täpselt peeglite ees. Püüdsin siis oma pekid kiluks voltida, et daamid saaks oma juukseid kuivatada ja uue maskeeringu ( loe: meigi) teha.

Pildil on Jurmala rannamännik. Imeline!

Koju tagasi tulles tabas kohustustelaviin. Tegin koolis ära oma esimese eksami sel semestril ja alustasin koristamisega. Olgugi, et olen teadlikult vähendanud oma elus asjade hulka, on neid ikka veel nii palju. Loodan ainult, et ma selles elus enam kolima ei pea, sest muidu pakiks ma päevi!

Nii olengi sorteerinud, pesu pesnud, koristanud ja maganud. Pattu tunnistades – hävitame Salvesti purgisuppe, sest kapiinventuur näitas, et need hakkavad aeguma.

Nagu ikka olen tööd ka teinud, kuid ainult natukene. See on midagi uut, ags tunnen end juba hetkel puhanu ja teotahtelisena.

Ma ei ole kirjutanud, aga saan alates oktoobrist oma söömishäire osas ravi. Minu toitumisplaani järgimine on visalt läinud. Söömishäirete doktor hoiatas mind selle eest, et varsti tulevad iiveldusega hommikud, kui keha otsustab peale kahte kuud reziimi järgimist vastu hakata. Need tulidki ja lõppesid õhtul tohutu magusasöömisega. Isegi järgmisel hommikul oli suhkur minu kohta liiga kõrge – üle seitsme. Nüüd püüan kohusetundlikult jälle oma söömisaegade 8-10-12-14-16-18 skeemist kinni pidada. Üli veider on nii tihti süüa – samas hoiab see suhkru korras, tuju hea ja kõhu täis. Minu jaoks on oluline ka mu raviarsti dr. Paadiku juures teraapias käimine ja söömishäirete õe külastamine. See aitab mind kursil hoida ning samas saan igakülgset tagasisidet. Plussiks on ka see, et tunnen, et energia hakkab vaikselt tagasi tulema ja ma tahaks taas trenni teha.

Aastat kokku võttes – oli hea. Palju uusi tutvusi, muudatusi ja ootamatusi, samas ka heade sõpradega suhete jahenemist. Viimasest on mul väga kahju. Aga selline on see koera-aasta minu jaoks alati olnud. Kuna siga on rahulik loom, siis ootan väga ka järgmist ehk rahulikumat aastat.

Soovin oma lugejatele rahulikke pühi ja ilusat aasta 2018 lõppu. Uuel aastal kirjutan taas!

Määratlemata

Kuidas me pealinnas käisime

Otsustasime eile, et sõidame pealinna. R tuli töölt ja pidi nagunii Tallinnasse oma sõbra sünnipäevale minema. Poole päeva otsustamatuse tulemusena otsustasin kaasa minna.

Broneerisime endale väga hea hinnaga peretoa Lilleküla hotellis. Tore koht – sõbralik personal (ainult, et rääkida tuli nendega inglise keeles, sest riigikeel oli vaid kauge kaja) ja viisakas koht öö magamiseks. Ainus miinus oli tubades puuduv ventilatsioon – hoidsime akent terve öö tuulutuses. Viimane tagas jahedas magamise, kuid mulle ka tulivalusa ja paistes kurgu, mis lõhnab üha enam angiini järgi.

Viisin R kella 23 Vabaduse platsile, kust ta edasi pidutsema suundus. Mina pidutseja pole ja siirdusin teki alla. Vaatasin kahtlase vene kanali pealt veel kahtlasemat filmi ja enne und studeerisin oma kaasa võetud ajakirja “Vegan”. Olen selle tellija olnud algusest peale, sest ajakirja sisu on minu jaoks huvitav ja põnev. Samuti olen suur taimetoidusõber. Taimetoitlaseks ega veganiks ma end aga ei nimeta, sest söön paar korda kuus siiski liha-kala-muna. Samas kuulun Eesti Vegan Seltsi, sest usun nende tegevusse ning üritan ka ise veganluse suunas püüelda.

Vegan ajakirjal oli seekord ka taimetoidumessi lisa. Taimetoidumessist märkisin end Näoraamatus huvitatuks ja nii see jäi kuni tänase hommikuni, mil rääkisin R-ile, et Tallinnas on taimetoidumess ja läheme ka. Lasin R magada pea üheksani ja siis ütlesin, et hakkame asutama. Jõudsime kohale pool 10. Ukse taha oli juba kena saba kogunenud. Võtsime ka end järjekorda.

R vaatas merd ja uuris Kultuurikatelt väljast, mina lahendasin ooteaja lühendamiseks Duolingos testi (õpin selle abil nii hispaania- kui ka prantsuse keelt). Kell 11 uksed avanesid, ostsime pileti ja üllatusena saime ka kingikotid! Viimased olid väga rikkalikud sisaldades Alpro šokolaadimaitselist sojajooki, mu lemmik vetikasnäkke (Sea Crunchy), Vigri kohviku imelist pallikooki stiilses pakendis, mango-meresoola maitselisi kookoskrõpse, mango-tšilli toonikut, Guzinos aedviljakõrsikuid, Loodusväe mustikamaiust, Armastisest banaanilaaste, Herbamare suurepärast ürdipuljongit, 2 erinevat orgaanilist teed, rohelise – ja valge savi pulbrit ning Biobagi koerakakakotte. Kõik oli pakitud imearmsasse messikotti. Messilisi tervitas ka vaal Nele, sest selleaastane mess oli mereelustikule pühendatud.

Uudistamist oli palju. Veetsime Kultuurikatlas kaks imelist tundi maitsete seas. Eredaimana jäi meelde kasesiirup – 100 g valmistamiseks oli tarvis 15l kasemahla. Maitses imeliselt – nagu kodumaine balsamico. VegeSun tutvustas oma purgitooteid. Bolognese kaste oli imeline ning sojavaba. Ostsime laiskadeks õhtuteks kaks purki kaasa. Imeline on ka Herbamare ürdipuljong – ostsin ka seda kaks tükki kaasa. Samuti ühe tšilliga Herbamare ürdisoola. Veel rändasid messikotti 3 Sitsiilia ökošokolaadi, ökosahvri Rapunzli kookosšokolaad, mõned bambustooted (kedagi ootab jõulukingitus!), Usina tseburekid ja porgandikotletid ning lõpuks Karu talu šokolaad – bounty ja vana-Tallinna maitseline. Ausalt, neist sain ma maitseorgasmi!

Koduteel tegime peatuse Kirna mõisa juures -milline energia ja millised võimsad puud! Rääkimata mõisa peahoone väljapeetud ilust.

Nüüd oleme kodus. Kraamisime kspist välja täisterasepiku, kreemja tofujuustu ja isetehtud vegan e vaese mehe lõhe. Oh, küll elu on täna ilus ja maitsev!

Määratlemata

Läheb paremaks!

Ma ei ole väga-väga kaua leidnud aega kirjutada, sest kogu aeg on nii kiire. Esmaspäevast saab nipsuga reede, nädalavahetus on silmapilk. Tööd on palju ja kooliasju ka, sest taimefüsioloogia on nüüd selline aine, kus pean õppima. Ühelt poolt sellepärast, et ma ei saa aru ja teisalt, et ma ei mäleta. Alla pole ma andnud ja ei anna ka – ainult natukene veel õppimist, kahe töö kirjutamist ja loodetavasti ka kaitsmist – siis jään korraks loorberitele. Aga ainult korraks, sest mõttes on juba uued väljakutsed. Viimastest ei jää ka R puudutamata – kamandasin ka tema kooli. Kui hästi läheb ja ta töö kõrvalt piisavalt aega leiab, saab ta ühe kategooria juurde ning veoautojuhi ameti ka selgeks.

Meil läheb hästi. Abielus on nii tore olla, eriti oma parima sõbraga. Tuleval neljapäeval saab meil neljas aasta elu tandemina. Suvel sõitsime mööda ilusat Eestimaad, nüüd punume aga pesa ja valmistume jõuludeks Iisraeli sõitma!

Suvel nautisime lisaks teineteiaele ka me päris oma Eedeni aia esimesi pirne. Olgugi, et suvi oli kuiv käis R ja kastis pea igal õhtul. Kastmine tasus ära – imelised sibulad, pirnid, suvikõrvitsad, tomatid, marjad, juurikad ja mu lemmikud – kõrvitsad. Oleme praeguseks juba 4 kõrvitsat ära konsumeerinud (umbes 20 1-2 kg on veel alles, lisaks kalebassid, mida kogemata kasvatasin). Keedan neid lihtsalt – kg peale panen liitri vett, 200 g sugkrut, 3 spl äädikat (30%), 6 tera nelki, samapalju vürtsi ja kaneelipulga ka. Imelised! Nagu võlts-virsikud!

Thunbergi kukerpuu andis esimesed marjad – maitsesid nagu barbariss ikka. Viljad olid ka aroonial ning külmasid ootavad musta leedri marjad. Külm lõhustab neis oleva sinihappe ning neid saab siis tarbida. Järgmisel kevadel plaanin leedrite õisi korjata – neist pidavat suurepärast siirupit saama teha!

Panin maasikate vahele tulpe ja nartsisse maha – et ilu ka kevadel oleks ja vanakuri- vesirott maasikad rahule jätaks. Ta nimelt vihkab nartsisse- sellest tulenevalt armastan ma viimaseid aga rohkem. Panin paar püvilille ka – närigu aga!

Maasikad andsid hoogsalt ka tütartaimi – ligi 120 korralikku taime ootab istutamist. Mina neid ei istuta aga mu veidi noorem sõsar lubas seda teha. Tal järelkasvust vähemalt pool on maasikausku. Küll aga tahan vaarikaid istutada – R lubas sel puhul maalt ‘Glen Ample’ tütartaimi mulle tuua. Ja istutasime puid – ühe Lamarcki toompihlaka ja õunapuu ‘Antei’. Võtan hoogu, et puukooli minna ning endale ‘Krista’, ‘Liivi Kuldrenett’, ‘Madli’ ja ‘Lembitu’ tuua. Lähevad nad taga-aeda, sest ees pole enam ruumi – kohe mitte üldse.

Olgu nii – aitab tänaseks. Minge parkidesse – hingake sisse vahtralõhnaga segunenud kõdunemise lõhna ning hinnake seda habrast ja kaduvat ilu! Sügis! Ja olge õnnelikud!

Määratlemata

Tirtsud

Mu lemmikaeg on käes! Õhk ei ole enam kuumusest tiine, õunad potsatavad ja tirtsud laulavad. Mulle on tirtsud alati meeldinud, mäletan, et armastasin neid kuulata oma vanemate voodis lebades, kui aknast voolas sisse õhku ja augustile omast tirtsusirinat.

Minu enda voodist tirtse ei kuule – neil ei ole seal kusagil elada. Seevastu kuuleb autosid ja ronge, varblaseid ja esimese maja laste kilkeid. Aeg-ajalt ka mõnda varest ja kassi ning kui hästi vaikselt olla, siis ka valgeid klaare, mis oma raskusega end puust lahti rebivad ja murule kukuvad.

Küll on aga minu akna taga rohkem lõhnu, kui mu lapsepõlvekodus. Oma moosikeetmise ja mahlaaurutamise, kartulipraadimise, kaskede hõngu ja flokside uimastavalt imalmagusat lõhna. Vahel ka üle-tee hiliste jasmiinide ja rooside hõngu. Panen silmad kinni ja lasen sel endast läbi voolata, tukse-tukse ja hingetõmmete kaupa. Ma puhkan- just nii ja ainult nii.

Puhkus saab varsti läbi – 4 päeva veel ja suvi vajub unustusse. Tuleb töö ja veel tööd ja see, et pead teatud kellaajal teatud kohas olema. Enam ei ole pikki hommikuid ja nautlevat unelemist. Jääb ainult rutiini hullutav raskus, kuhu alguses on pea võimatu sisse elada. Lõpuks harjud.

Ma tahaksin rohkem kodus olla. Ma tahaksin ema olla. Kodune ema. Selline ema, kes küpsetab õunadest tiineid kaneelisaiu ja teeb maailma parimat kapsasuppi. Topib purkidesse erinevaid ürte ja teistest keedab leotisi. Koob ja kammib juukseid, puhub peale kui on valus ning lohutab kui on raske. Ehk, Universum, annad mulle siiski võimaluse?

Määratlemata

Kõrbekuumuses

Mul on ametlikult puhkus. Reaalsuses olen siiski aga iga paari päeva tagant 5-6 tundi tööl olnud ja proove teinud. Seejuures oma proovideni pole ma jõudnud veel. Ja puhkus saab varsti läbi.

Olgugi, et mul olid suured plaanid ka oma doktoritöö valmimise osas, siis seda ei ole. Ma olen liiga väsinud ja mul on piisavalt ükskõik. Samas ei ole ma kunagi oma tuleviku pärast vähem kartnud. Kui varem mõtlesin pidevalt, et mis siis saab, kui oma töö kaotan, siis nüüd enam mitte. Juuli alguses jooksis meediast läbi ka uudis me kolledźi sulgemisplaanide kohta. Olgugi, et ma armastan oma tööd, siis tunnistan ausalt, et uudist kuuldes tundsin ma kergendust, sest ma olen jäänud liiga kauaks. Sügisel saab juba seitse aastat!

Nii ma siis olengi tööl käinud ja muidu olnud. Aeg-ajalt siiski ka arvuti avanud ja ridu oma töösse kirjutanud. Kõrbekuumus, mis väljas valitseb, hoiab mind enamasti toas. Välja arvatud need korrad kui korjame oma aia saadusi või istandikust vaarikaid. Tänu viimasele olen saanud kena pruuni jume ja neli audioraamatut läbi lugenud. Audioraamatud ja suvi käivad minu jaoks kokku. Põõsa all niisama istumine ja korjamine tundub mulle ajaraisuna – nii panengi aga oma raamatu mängija ma kuulan. Sellesuvise lektüüri on siiani moodustanud Harari “A brief History of Humankind”, Orwelli “1984”, Steele “The Good Fight” ja Atwoodi “The Handmaid´s Tale”. Olen neid valinud täiesti suvaliselt. Huvitav on aga see, et kõikide puhul jookseb läbi üks joon – revolutsioon, olemasoleva korra kukutamise soov. Ehk on mu alateadvus siiski läbi nende teoste mulle salalikke vihjeid andnud?

Kõrbekuumust on veel veidi ees ja ma naudin seda. Nii ongi juhtunud, et kodus elame kaasaga justkui kaks nudisti ning võimalusel viskan ka õues riided seljas. Kes nüüd õudusega mõtleb, et “…aga ta on ju paks!”, siis jah, olen küll. Paraku ei häiri see mind mitte üks raas – see on minu keha, milles ma olen ning ma austan ja armastan seda sellisena nagu ta hetkel on. Hukkamõistjad võiksid korraks peatuda ja mõelda, et kas nad saavad oma keha suhtes samal seisukohal olla?

Kui me plaanid saavad teoks, siis läheme ja veedame R – iga pika nädalavahetuse. Mõtlesime Saaremaa peale, aga tundub, et lähme ikka oma peaaegu teise kodumaakonda – Ida-Virumaale, sest üle-eelmisel nädalavahetusel Pärnus käies meri haises ja oli lihtsalt kole. Peipsi kohta aga viimasest väita ei saa – jah, probleemiks hakkavad saama surnud kalad rannas, keda Lohusuu kandis oli kohutavalt palju, samas Kauksis vist tänu heale tuulesuunale vähem ning Alajõel peaaegu üldse mitte. Alajõest ongi viimasel ajal me lemmik suvituskoht saanud – mulle meeldib olla peaaegu inimtühjas rannast, sest – arvasid õigesti – ma olen rannas üsna veendunud nudist. Viimast aga ei kiida enamasti teised inimesed heaks. Nii otsime inimtühje randu või väikeseid metsajärvi, ku naudida loodust ja iseennast. Üks toredaid leide sellest suvest on väike Võhma järv Sällikul (mis on Ida-Virumaal). Küll ei ole me aga siiani üles leidnud ametlikku sinna viivat teed – usaldasime oma sidrunikest ja sõitsime temaga paari km jagu metsas offroadi – sidrun on endiselt ühes tükis ja tubli. Küll ei saa vist sama öelda kahe vene poisi kohta, kes oma õlletoobi juures hirmasti ehmatasid, kui sõnajalgade vahelt ilmus nende vaatevälja üks kakavärvi Citroen. Nende venekeelse pärimise peale, et miks me teed mööda ei tulnud, vastasime, et oli ju seal, kust me tulime ka “malenkaja daroga!”.

Nädalavahetusel plaanime läbi sõita kogu tee Vasknarva, vaadata ilusat Jaama stuugat, käia imelises Narvas ja mööda pankrannikut liikuda vaikselt Tallinna suunas, et lõpetada oma retk pidulikult Tallinna loomaaias, kus ma pole kunagi varem käinud ja Karu talu śokolaadipoes, mis asub vanalinnas ja pidavat olema veganmaiustuste paradiis!

Olen endiselt veganteemast huvitatud, kuigi ise olen söömisharjumustest pigem peskataarlane. Nii hea vegan sushit, et kalast loobuda, ma veel leidnud ei ole. Küll on aga toidulaualt kadunud meil liha, enamjaolt ka piimatooted ning minu suureks kurvastuseks ka juust, mis mu liigesed haigeks tegi. Kaotustele vaatamata olen inspireeritud oma uutest Happy Peari kokaraamatutest, kust viimasel ajal olen päris mitut retsepti kokanud. Karnivoor või mitte – võta sinagi üks vegan retsept ette ja proovi – ehk üllatud positiivselt ja teed sellest ka enda jaoks harjumuse?

Jääb veel vastata küsimusele – “Aga miks, Jane?”. Ühelt poolt sellepärast, et mulle väga meeldivad loomad ja oma kassi ma ju ära ei sööks. Miks ma siis kanu sööma peaks või notsusid? Teine põhjus on väiksem koormus keskkonnale ja seega ka kliimamuutuse aeglustumine, olgugi, et väga-väga väikse mõjuga, kuid siiski. Kõige suurem põhjus on diabeet. Olen viimased kolm kuud end süstinud ja kiidan Victozat taevani. Üks süst  (1.2 ühikut) hommikul ja mu veresuhkur on ideaalne. Aeg-ajalt olen mõõtnud – hommikuti naljalt üle 5.5 mmol tulemusi ma ei näe, ning 2 h peale sööki jäävad tulemuse ka viisakalt kuue kandi. Enne sööki tulemused on aga veel ilusamad, jäädes 4-4.3 mmol kanti. Diabeedist ma terve ei ole, aga see on kenasti kontrolli all! Siit ka soovitus, et kui vähegi rahakott kannatab ja raviarst selle heaks kiidab, siis Victoza võiks olla üks hea variant, mida proovida.

Määratlemata

Muuga lõhnavad karjamaad

Ma olen viimased päevad lebanud, sest mul on ütlemata halb olla olnud. Valutab siit, torgib sealt ja süda ka puperdab ning vererõhk on taevastest kõrgustes. Hingamispäeval kutsusin kiirabi, sest mu enese tarkus sai otsa, kuidas seda vereõhku ikkagi alla poole saada. Ükski tavalistest vahenditest ei toiminud. Otsus oli kiire ja konkreetne: ilmselt ületöötamine, patsiendil lebada, siis perearstile ja seejärel säästev reźiim, et mu vererõhk taevastest kõrgustest alla tuleks.

Lebamisega on see lugu, et tundub, et justkui midagi ei teeks, aga omati mõtled kõik maailma asjad üle. Nii ma olengi mõelnud selle võiduajamise üle, mis elu tegelikult on. Õpetatakse meid ju juba algusest, et pead olema parem, edukam, et suudad paremini. Vastuseta jääb ainult üks küsimus – miks?

Kolmekümnendate alguses pole ma miksile ikka veel vastust leinud, samas aga olen üsna truult neid nõuandeid jälginud. Tunnen, et ma olen vana, väsinud ja ületöötanud. Aga miks on ikka vastuseta, kuid sinna on lisandunud küsimus miks ma pean? Mis juhtub siis, kui ma pole nii edukas kui teised? Mis juhtub siis, kui ma teenin vähem kui teised? Mis juhtub, kui ma olen teist moodi?

Eks nendel küsimustel ole ka oma tagapõhi. Vaatasin aastaid tagasi, päris meie alguses oma abikaasat ja mõtlesin, et kui vaba ja muretu ta on, olgugi, et tal ei olnud siis seda kõike, mis minul. Mul oli töö, olin kindlustatud noor naine, kõik tundus olema väga-väga hästi, ometi sisemuses ma surin. Olen kinnitanud aastaid, et jah, just selline elu ongi mulle – olen kinnitanud enesele valet ning minu arvates ei tohiks endale valetada. Seega on aeg hakata tegema korrektuure.

Sain tegelikult sellest aru veidi aega tagasi ühel õhtul Muuga lõhnaval karjamaal seistes. Mööda maanteed sõitis mõni üksik auto, eemal laulis rukkirääk, metsast kostus käo kukkumist ja päike hakkas silmapiiri taha vajuma. Siis ma mõtlesin, et see, mida ma teen, on vale. Ei tasu valesti aru saada – mulle meeldib mu töö ja mulle meeldib õpetada, aga mulle ei meeldi see, milliseks töö mu elukorralduse teeb ning minu muudab. Paraku ei ole ma veel välja mõelnud, kuidas elada veidi mahedama tempo järgi, tehes seda, mis mulle meeldib. Ma loodan, et taevaisa on mulle siinkohal abiks ja saadab mõned märgid, mille järgi tean oma saatust seada.

Enne veel… Heh, nagu tavaliselt see “enne veel”. Jah, aga tõesti – enne veel kui tuleb muutus, pean oma doktoritöö lõpetama. Mul on veel veidi aega. KIrjutamismotivatsiooniga on halvasti ning ma ei ole suurem asi enese sundija. Aga eks ma vaikselt närin ennast õiges suunas kuni ühel hetkel on see tehtud. 7 aastat mu elust, mis on läinud nagu viiv. 7 on ilus number, inglite number… Rohkem ma veel hetkel ei kirjuta, küll aga olen välja öelnud selle, et peale doktoritöö kaitsmist võiks minu ja ülikooli tee klassikalises mõttes lahku minna. Mis see uus asi on, seda teame vaid meie R-iga koos ning vaikselt, aga kindlalt areneme koos sinna suunas. Ja kui aeg on küps, ehk siis kirjutan sellest ka siin.

Pildil on üks Muuga lõhnav karjamaa, kus R tegi niidutööd.

muuga1