Määratlemata

Tirtsud

Mu lemmikaeg on käes! Õhk ei ole enam kuumusest tiine, õunad potsatavad ja tirtsud laulavad. Mulle on tirtsud alati meeldinud, mäletan, et armastasin neid kuulata oma vanemate voodis lebades, kui aknast voolas sisse õhku ja augustile omast tirtsusirinat.

Minu enda voodist tirtse ei kuule – neil ei ole seal kusagil elada. Seevastu kuuleb autosid ja ronge, varblaseid ja esimese maja laste kilkeid. Aeg-ajalt ka mõnda varest ja kassi ning kui hästi vaikselt olla, siis ka valgeid klaare, mis oma raskusega end puust lahti rebivad ja murule kukuvad.

Küll on aga minu akna taga rohkem lõhnu, kui mu lapsepõlvekodus. Oma moosikeetmise ja mahlaaurutamise, kartulipraadimise, kaskede hõngu ja flokside uimastavalt imalmagusat lõhna. Vahel ka üle-tee hiliste jasmiinide ja rooside hõngu. Panen silmad kinni ja lasen sel endast läbi voolata, tukse-tukse ja hingetõmmete kaupa. Ma puhkan- just nii ja ainult nii.

Puhkus saab varsti läbi – 4 päeva veel ja suvi vajub unustusse. Tuleb töö ja veel tööd ja see, et pead teatud kellaajal teatud kohas olema. Enam ei ole pikki hommikuid ja nautlevat unelemist. Jääb ainult rutiini hullutav raskus, kuhu alguses on pea võimatu sisse elada. Lõpuks harjud.

Ma tahaksin rohkem kodus olla. Ma tahaksin ema olla. Kodune ema. Selline ema, kes küpsetab õunadest tiineid kaneelisaiu ja teeb maailma parimat kapsasuppi. Topib purkidesse erinevaid ürte ja teistest keedab leotisi. Koob ja kammib juukseid, puhub peale kui on valus ning lohutab kui on raske. Ehk, Universum, annad mulle siiski võimaluse?

Advertisements
Määratlemata

Kõrbekuumuses

Mul on ametlikult puhkus. Reaalsuses olen siiski aga iga paari päeva tagant 5-6 tundi tööl olnud ja proove teinud. Seejuures oma proovideni pole ma jõudnud veel. Ja puhkus saab varsti läbi.

Olgugi, et mul olid suured plaanid ka oma doktoritöö valmimise osas, siis seda ei ole. Ma olen liiga väsinud ja mul on piisavalt ükskõik. Samas ei ole ma kunagi oma tuleviku pärast vähem kartnud. Kui varem mõtlesin pidevalt, et mis siis saab, kui oma töö kaotan, siis nüüd enam mitte. Juuli alguses jooksis meediast läbi ka uudis me kolledźi sulgemisplaanide kohta. Olgugi, et ma armastan oma tööd, siis tunnistan ausalt, et uudist kuuldes tundsin ma kergendust, sest ma olen jäänud liiga kauaks. Sügisel saab juba seitse aastat!

Nii ma siis olengi tööl käinud ja muidu olnud. Aeg-ajalt siiski ka arvuti avanud ja ridu oma töösse kirjutanud. Kõrbekuumus, mis väljas valitseb, hoiab mind enamasti toas. Välja arvatud need korrad kui korjame oma aia saadusi või istandikust vaarikaid. Tänu viimasele olen saanud kena pruuni jume ja neli audioraamatut läbi lugenud. Audioraamatud ja suvi käivad minu jaoks kokku. Põõsa all niisama istumine ja korjamine tundub mulle ajaraisuna – nii panengi aga oma raamatu mängija ma kuulan. Sellesuvise lektüüri on siiani moodustanud Harari “A brief History of Humankind”, Orwelli “1984”, Steele “The Good Fight” ja Atwoodi “The Handmaid´s Tale”. Olen neid valinud täiesti suvaliselt. Huvitav on aga see, et kõikide puhul jookseb läbi üks joon – revolutsioon, olemasoleva korra kukutamise soov. Ehk on mu alateadvus siiski läbi nende teoste mulle salalikke vihjeid andnud?

Kõrbekuumust on veel veidi ees ja ma naudin seda. Nii ongi juhtunud, et kodus elame kaasaga justkui kaks nudisti ning võimalusel viskan ka õues riided seljas. Kes nüüd õudusega mõtleb, et “…aga ta on ju paks!”, siis jah, olen küll. Paraku ei häiri see mind mitte üks raas – see on minu keha, milles ma olen ning ma austan ja armastan seda sellisena nagu ta hetkel on. Hukkamõistjad võiksid korraks peatuda ja mõelda, et kas nad saavad oma keha suhtes samal seisukohal olla?

Kui me plaanid saavad teoks, siis läheme ja veedame R – iga pika nädalavahetuse. Mõtlesime Saaremaa peale, aga tundub, et lähme ikka oma peaaegu teise kodumaakonda – Ida-Virumaale, sest üle-eelmisel nädalavahetusel Pärnus käies meri haises ja oli lihtsalt kole. Peipsi kohta aga viimasest väita ei saa – jah, probleemiks hakkavad saama surnud kalad rannas, keda Lohusuu kandis oli kohutavalt palju, samas Kauksis vist tänu heale tuulesuunale vähem ning Alajõel peaaegu üldse mitte. Alajõest ongi viimasel ajal me lemmik suvituskoht saanud – mulle meeldib olla peaaegu inimtühjas rannast, sest – arvasid õigesti – ma olen rannas üsna veendunud nudist. Viimast aga ei kiida enamasti teised inimesed heaks. Nii otsime inimtühje randu või väikeseid metsajärvi, ku naudida loodust ja iseennast. Üks toredaid leide sellest suvest on väike Võhma järv Sällikul (mis on Ida-Virumaal). Küll ei ole me aga siiani üles leidnud ametlikku sinna viivat teed – usaldasime oma sidrunikest ja sõitsime temaga paari km jagu metsas offroadi – sidrun on endiselt ühes tükis ja tubli. Küll ei saa vist sama öelda kahe vene poisi kohta, kes oma õlletoobi juures hirmasti ehmatasid, kui sõnajalgade vahelt ilmus nende vaatevälja üks kakavärvi Citroen. Nende venekeelse pärimise peale, et miks me teed mööda ei tulnud, vastasime, et oli ju seal, kust me tulime ka “malenkaja daroga!”.

Nädalavahetusel plaanime läbi sõita kogu tee Vasknarva, vaadata ilusat Jaama stuugat, käia imelises Narvas ja mööda pankrannikut liikuda vaikselt Tallinna suunas, et lõpetada oma retk pidulikult Tallinna loomaaias, kus ma pole kunagi varem käinud ja Karu talu śokolaadipoes, mis asub vanalinnas ja pidavat olema veganmaiustuste paradiis!

Olen endiselt veganteemast huvitatud, kuigi ise olen söömisharjumustest pigem peskataarlane. Nii hea vegan sushit, et kalast loobuda, ma veel leidnud ei ole. Küll on aga toidulaualt kadunud meil liha, enamjaolt ka piimatooted ning minu suureks kurvastuseks ka juust, mis mu liigesed haigeks tegi. Kaotustele vaatamata olen inspireeritud oma uutest Happy Peari kokaraamatutest, kust viimasel ajal olen päris mitut retsepti kokanud. Karnivoor või mitte – võta sinagi üks vegan retsept ette ja proovi – ehk üllatud positiivselt ja teed sellest ka enda jaoks harjumuse?

Jääb veel vastata küsimusele – “Aga miks, Jane?”. Ühelt poolt sellepärast, et mulle väga meeldivad loomad ja oma kassi ma ju ära ei sööks. Miks ma siis kanu sööma peaks või notsusid? Teine põhjus on väiksem koormus keskkonnale ja seega ka kliimamuutuse aeglustumine, olgugi, et väga-väga väikse mõjuga, kuid siiski. Kõige suurem põhjus on diabeet. Olen viimased kolm kuud end süstinud ja kiidan Victozat taevani. Üks süst  (1.2 ühikut) hommikul ja mu veresuhkur on ideaalne. Aeg-ajalt olen mõõtnud – hommikuti naljalt üle 5.5 mmol tulemusi ma ei näe, ning 2 h peale sööki jäävad tulemuse ka viisakalt kuue kandi. Enne sööki tulemused on aga veel ilusamad, jäädes 4-4.3 mmol kanti. Diabeedist ma terve ei ole, aga see on kenasti kontrolli all! Siit ka soovitus, et kui vähegi rahakott kannatab ja raviarst selle heaks kiidab, siis Victoza võiks olla üks hea variant, mida proovida.

Määratlemata

Muuga lõhnavad karjamaad

Ma olen viimased päevad lebanud, sest mul on ütlemata halb olla olnud. Valutab siit, torgib sealt ja süda ka puperdab ning vererõhk on taevastest kõrgustes. Hingamispäeval kutsusin kiirabi, sest mu enese tarkus sai otsa, kuidas seda vereõhku ikkagi alla poole saada. Ükski tavalistest vahenditest ei toiminud. Otsus oli kiire ja konkreetne: ilmselt ületöötamine, patsiendil lebada, siis perearstile ja seejärel säästev reźiim, et mu vererõhk taevastest kõrgustest alla tuleks.

Lebamisega on see lugu, et tundub, et justkui midagi ei teeks, aga omati mõtled kõik maailma asjad üle. Nii ma olengi mõelnud selle võiduajamise üle, mis elu tegelikult on. Õpetatakse meid ju juba algusest, et pead olema parem, edukam, et suudad paremini. Vastuseta jääb ainult üks küsimus – miks?

Kolmekümnendate alguses pole ma miksile ikka veel vastust leinud, samas aga olen üsna truult neid nõuandeid jälginud. Tunnen, et ma olen vana, väsinud ja ületöötanud. Aga miks on ikka vastuseta, kuid sinna on lisandunud küsimus miks ma pean? Mis juhtub siis, kui ma pole nii edukas kui teised? Mis juhtub siis, kui ma teenin vähem kui teised? Mis juhtub, kui ma olen teist moodi?

Eks nendel küsimustel ole ka oma tagapõhi. Vaatasin aastaid tagasi, päris meie alguses oma abikaasat ja mõtlesin, et kui vaba ja muretu ta on, olgugi, et tal ei olnud siis seda kõike, mis minul. Mul oli töö, olin kindlustatud noor naine, kõik tundus olema väga-väga hästi, ometi sisemuses ma surin. Olen kinnitanud aastaid, et jah, just selline elu ongi mulle – olen kinnitanud enesele valet ning minu arvates ei tohiks endale valetada. Seega on aeg hakata tegema korrektuure.

Sain tegelikult sellest aru veidi aega tagasi ühel õhtul Muuga lõhnaval karjamaal seistes. Mööda maanteed sõitis mõni üksik auto, eemal laulis rukkirääk, metsast kostus käo kukkumist ja päike hakkas silmapiiri taha vajuma. Siis ma mõtlesin, et see, mida ma teen, on vale. Ei tasu valesti aru saada – mulle meeldib mu töö ja mulle meeldib õpetada, aga mulle ei meeldi see, milliseks töö mu elukorralduse teeb ning minu muudab. Paraku ei ole ma veel välja mõelnud, kuidas elada veidi mahedama tempo järgi, tehes seda, mis mulle meeldib. Ma loodan, et taevaisa on mulle siinkohal abiks ja saadab mõned märgid, mille järgi tean oma saatust seada.

Enne veel… Heh, nagu tavaliselt see “enne veel”. Jah, aga tõesti – enne veel kui tuleb muutus, pean oma doktoritöö lõpetama. Mul on veel veidi aega. KIrjutamismotivatsiooniga on halvasti ning ma ei ole suurem asi enese sundija. Aga eks ma vaikselt närin ennast õiges suunas kuni ühel hetkel on see tehtud. 7 aastat mu elust, mis on läinud nagu viiv. 7 on ilus number, inglite number… Rohkem ma veel hetkel ei kirjuta, küll aga olen välja öelnud selle, et peale doktoritöö kaitsmist võiks minu ja ülikooli tee klassikalises mõttes lahku minna. Mis see uus asi on, seda teame vaid meie R-iga koos ning vaikselt, aga kindlalt areneme koos sinna suunas. Ja kui aeg on küps, ehk siis kirjutan sellest ka siin.

Pildil on üks Muuga lõhnav karjamaa, kus R tegi niidutööd.

muuga1

 

Määratlemata

Kiire, kiire…

20180610_073612.jpg

Ma tahaksin väga-väga rohkem kirjutada, aga ma lihtsalt ei jõua. Ma ei tea, kuidas see elu äkisti nii kiireks on muutunud, aga viimasel ajal tundub mulle, et selle saaab kokku võtta söö-tööta-maga algoritmiga.

Kõige kiirem ehk tudengite juhendamine sai selleks aastaks mööda. Kõik oli tublid, said töö õigeks ajaks valmis ja kaitsesid ära ka. Ja ühe juhendaja jaoks on see suur rõõm! Eriti suureks paistub rõõm siis, kui ka nn. murelapsed oma töö köidetud saavad ja ilusasti kaitsevad.

Nüüd tegelen oma tööga, sest hiljemalt juuli lõpus pean selle üle andma ja ootama jääma eelkaitsmist ja peale seda oktoobri lõppu. Ma ei teagi, kuidas, aga juhtus nii, et olen piisavalt avaldanud ja nüüd oleks töö lõpuks vaja ka kokku panna. Tundub, et selle “koera saba” on aga meeletult pikk, justnagu boamadu.

Paraku ei saa ma viivitada ka, sest uus töö surub peale. Võib-olla mõnetise üllatusena, aga olen 2017. Aasta sügisest taas magistrant. Käin teadmistejumala kaevul EMÜs ning harin end aianduse vallas. Kuna üks aasta on juba lennul mööda saanud ning teine veel jäänud, tegutsen juba lõputöö teemadel. Uurin rajatud mustikavälju ja nende mullaelustikku. Väga-väga põnev teema minu jaoks!

Selle kõige kõrvalt on kõige rohkem kannatanud aed. Suure surmaga sain eelmisel nädalal istutatud oma kolmes lehes kurgid, samuti portsu suvikõrvitsaid, mis Ellenilt tomatite vastu vahetasin. Kõrvitsad on aga kõik veel istutamata, sest ei mul ega R pole aega teha ära kõrvitsamaad. Jah, maad, sest maha läheb umbes täpselt 45 taime. Ja kui hästi läheb, saab meilt sügisel väikeseid ja ilusaid ´uchiki kuri´ sid!

Muu aiavilja oleme maha saanud. Eriti tore on see, et kasvuhoones produtseerivad ommatid juba oma väikseid replikaid, paprikatel on viljad küljes ning esimesed söödava kuslapuu marjad on ka juba kõhtu täitnud. Suur soe äratas ka roosid nende talveunest nii, et ühs nädala jooksul võiks kogu aed õites olla. Hetkel õigevad ´Kevad´, ´Therese Bugnet´, ´Martin Fobisher´ ja ka ´Aspirin´. Pean ühtlasi tunnistama, et tõin eile juurde ´Lili Marleni´, ´Favoriidi´ ja ´Bordeaux´, sest Aiasõbras, kus eile käisime, olid kahe – ja kolmeaastased istikud vaid 8 euro kandis tükk. OLeks rohkem ka neid juurde toonud, aga meil ei ole aias enam ruumi. Vähemalt on ees-aed täis ja me ei taha selle ranget vormilist piiritletust lõhkuda. Küll aga avastasime, et meil on esimest roosipeenart võimalus vajadusel 1 m jagu laiendada.

Ja lõpetan taaskord pildiliselt!

20180516_175930.jpg20180516_180145.jpg20180610_073115.jpg20180610_072946.jpg20180610_073204.jpg20180610_073227.jpg20180610_073300.jpg20180610_073337.jpg20180610_073526.jpg

Määratlemata

Uus kevad

Olgugi,et pikalt oli külm ja porine, tundub, et nüüd on vist see kevad ikkagi tulnud. Külm on endiselt ja veidi vähem porine, aga loodus ärkab vaikselt nagu laisk kass, kes peale rammestavat und end sirutab.

Üle-eelmisel nädalal pidime veidi aega parajaks tegema ja käisime Juhani Puukoolis. Tühjade kätega me ei lahkunud. Ostsime ühe pirni (`Victoria´), mida sügisel Pollis maitsta sain ja mis mulle väga meeldis ning virsikupuu (´Maira´), millelt loodame üks kord ka vilju saada.

Võtsin nädalavahetusel lahti ka oma roosid. Ilma olen ma jäänud ´Kimono´st, ühest suvalisest potiroosist ja ka ühest pinnakatjast ´The Fairy´st. Arvestades, et mul on roose kokku enam kui 70 eri sordist, pole see just väga suur kaotus. Suuri külmakahjustusi ka ei paistnud.

Tegin ka katmise osas katset – kõige paremini talvitusid lõikamata roosid, millele olin südamikku 1-2 kuuseoksa pannud ning sinna peale kuiva turvast laotanud. Turba ajasin nüüd peenrale laiali ja tegin esimese väetamise ka ära, olgugi, et hetkel on veel veidi vara.

Minu halvaks üllatuseks on aga lillepeenras tegutsenud vesirott, kes selle alla vist oma staabi on rajanud. Umbes 3/4 mu lillesibulatest tundub olema tõusmete järgi minema veetud. Eriti armastab ta tulpe – nartsissid ja hüatsindid on ta puutumata jätnud!

Muruniiduki kaitseks panin väiksematele põõsastele ümber ka krohvivõrgust kraed. Sama süsteem on kasutusel meil ka viljapuudega, et niitmise käigus nende koor vigastada ei saaks. Võrk sai aga otsa nii, et nüüd tuleb uue rulli järele minna, sest neid, kes “kraesid” endale vajavad, on veel mitmeid.

Eile eksisin taaskord puukooli ja tõin endale tüümiani ja salveid, samuti münti ning lavendlit. Mul on plaan teha üks õitsev peenar, mis koosneks ravimtaimedest ning meelitaks ka tolmeldajaid enesega tutvust tegema. Peale selle saaksin nii teematerjali. Puukooli tuleb nii või naa uuesti minna, sest meil on aiast puudu hetkeseisuga veel kolm, mida soovin – üks pärn, üks kultuurpihlakas ning üheemakaline viirpuu. Ootan kuni tund rahuneb ja lähen püüan neid siis hoopiski Gardestist hankida (samas ma ei tea, kuidas neil selliste taimedega varustatus on).

UUeks kevadeks on seemned ka külvatud. On nii kõrgeid kui potitomateid, mangoldi, lehtkapsast, maitsetaimi. Külvasin ka oma lemmikuid tõrjevahendeid -dageteseid ning samuti kosmost, mis ikka ja alati mind oma iluga võlub.

Lõpetan tagasivaatega me aiale. Kõige esimene pilt pärineb aastast 2015, mil kolisime Ülenurmele. Kõige viimane pilt on eelmise aasta suvest. Kui jõuan, teen päris uue pildi ka, sest kõige viimasel ei ole veel me uut tiiki ja roosiala!

2015. aasta kevad – lisaks kasvuhoonele on olemas kaks peenart – üks lilledele/söödavale ja teine kõrvitsatele.

13023734_10206321811059274_479888647_n

2016. aasta kevad – nihutasime kõrvitsahummiku taga-aega. Nagu näha on ka mulla viljakus hea, sest mutid pole end “tagasi hoidnud”. Samal kevadel alustasime ka kastipeenarde ehitamist. Need on endiselt aktiivselt kasutuses. Ja samal suvel ühendasime ka ametlikult oma eluteed ning R kaevas selle tähistamiseks ka meile esimese tiigi. Tiigi pilt on küll hilisemast ajast – 2017. aasta suvest.

13101018_10206374447215145_1040503795_n13084146_10206374445015090_455037885_n13090300_1787839384779180_2093202034_n

20170713_1111572017. aasta pildid on tehtud suure suve ajal. Vaade on täpselt vastupidine eelmistele – aiast maja poole. Kolmandal pildil on vaade taaskord maja poolt aeda – on näha, et taimekasvuga meil eelmisel suvel probleemi ei olnud. Ülemisel kahel pildil on puudu veel teine tiik, mis neljandal on juba kenasti peal. Neljandal pildil on näha ka minu utoopilist realiseerinud unistust – kõrvitsamaja, mille kohta on viimane pilt.

22251075_2032054210357695_1418991257_o22217990_2032054163691033_1897543521_o 20170713_11131822279342_2032054110357705_469396623_oreceived_20320540803577081207357757.jpeg

Määratlemata

Kiruna

Märtsi keskpaigas käisin Põhja-Rootsis Kirunas konverentsil “Cold Climate HVAC 2018”. KOnverentsimaiku jäi küll väheseks, sest meie ärasõiduga samal päeval suri R-i vanaisa. Otsustasime siiski, et sõidame.

Alustasime oma teekonda 10. märtsi õhtul Tartust, et järgmise päeva varahommikul olla laeval. Ülesõit üle lahe võimaldas mul näha midagi, mida ma kunagi varem oma silmaga näinud ei olnud – merel jääd. Jah, elasin 30 aastat ära ja jääd polnud ma varem merel näinud.

Sõiduvahendina kasutasime minu armast sidrunit, mis vapralt vastu pidas ja ainult korra, tagasiteel, Oulus, kisama pistis. See oli ka sellest, et me ei puhastanud tema parkimisandureid korralikult ära.

Jõudsime Helsinkisse poole kümne ajal hommikul ja alustasime oma kulgemist Nattavaara suunas. 16 tundi ja 1042 km hiljem jõudsime Nattavaarasse, kus olin meile broneerinud kena mägimajakese ööbimiseks. Seda sisuliselt sentide eest – terve maja ja 28 eurot! Teel sinna nägima virmalisi, valget metsajänku ja palju sillerdavat lund ning tundsime ka külma. Öösel saabudes näitas termomeeter 23 pügalat alla nulli.

Teine päev oli sõitmise mõttes kökimöki. Seljataha jäi 214 km ja jõudsime Kirunasse. Seadsime end sisse majutusasutuses, käisin registreerisin end ja kuan konverentsi plenaarini oli aega, külastasime Jukkasjärvi jäähotelli. Tunne oli täpselt nagu lumekuningannal külas olles! Imeline!

Peale Jukkasjärvit käisime ka Samide muuseumis, mis asus hotellist umbkaudu kilomeetri kaugusel. Proovisime ära sami suusad, andsime põhjapõtradele sammal süüa ja tutvusime samide elu – ja oluga.

Tundsin ennast õhtul peale plenaari imelikult. Põhjus ei lasnud end kaua otsida – suur külm oli mõjunud nii, et jäin haigeks. Järgmisel hommikul ärgates ägisesin voodis – mul oli palavik. Sõin oma paratsetamoolitabletid ära, nautisime ka rikkalikku hommikusööki, mis mu niru isu tõttu minu jaoks just eriti rikkalik ei olnud ja asusime teele konverentsipaiga poole. Hommikune kaevandusekülastus jäi minu jaoks ära, sest ma ei jaksanud just eriti kaugele kõndida.

Mu ettekanne läks hästi ning sain ka palju küsimusi! Ma ei tea, kas taevaisa tegi meelega konverentsikava nii, aga olin esimene, kes esines. Kuulasime veel paar ettekannet, olgugi, et oleksin tahtud hulgaliselt rohkem neid kuulata ja asusime koduteele, sest vanaisa matusted olid korraldada.

Esimese hooga jõudsime Oulusse, kus ööbisime. Kirunast tulles jäi tee peale ka polaarjoont märkiv tahvlike ning me pidime seal lihtsalt pilti tegema. Ilmastikuolud olid karmid – külmale lisaks hakkas laia lund sadama ja tee oli väga-väga libe (mis ei paistnud just rootslasi eriti heidutavat). Magasime öö Oulus ja alustasime taas sõitu Helsinki suunas, et laevale jõuda.

Poole kolme paiku öösel jõudsime Tartusse, kus oli ilm kevadiseks muutunud. Tundus justkui, et me oleksime ajarännaku läbinud – ühest aastaajast teise.

Määratlemata

Mõtteid eilsest “Viinamarjakasvatuse” loengust

Kuna mu üliõpilasepõlve on veel mõnda aega järel, võtsin endale vabaainena “Viinamarjakasvatuse”. Pahaaimamatult esimesse loengusse minnes ja olles peaaegu karsklane (peaaegu, sest sünnipäeval tervistusnapsi ikka rüüpan) oli üsna suur mu üllatus, kui sisse astudes leidsin eest veinipokaalid ja veeklaasid. Ees ootas degustatsioon, sest kuidas muidu õpid tundma veini ja seeläbi ka erinevaid viinamarjasorte ja muid veinitooraineid (marjad, rabarber ja näiteks ka võilill(!).

Samas ei ole degusteerimine mulle mitte võõras protseduur, sest 2010. aasta suvel As. A. Le Coqi laboris töötades tuli degustatsioone ette pea iga päev. Nii õppisin tundma õlle hingeelu ja maitseid. Suur õllesõber ma ei ole, just alkoholi pärast, kuid alkoholivaba õlut naudin küll – eriti meeldib mulle alkoholivaba “Warsteiner”, mida aasta jooksul paar pudelit tarbin.

Eilses loengus degusteerisime nelja veini. Esimene oli eestlaste võilille-rabarberivein, mida tegelikult veiniks nimetada on patt. Õppisime, kuidas veini loksutada pokaalis, hinnata lõhna ja värvi, kuidas veini maitsta ja hinnata selle maitset. Alatskivi võilille-rabarberivein sobis mekkimiseks küll – oli kuiv, järelmaitses veidi mõrkjaid toone, kuid teist korda mina teda ei mekiks.

Teisena lätlaste “Libertu – ka valgete veinide alla kuuluv kasemahlavein musta sõstraga, mida on samuti patt veiniks nimetada, sest viinamarjast tema ju tehtud pole. Maitse oli äretuntavalt kasemahlane, kevadine ja värske. Sinna oli juurde lisatud veel ka piimhapet, sest ei kasemahlal ega ka sõstral enesel pole piisavalt hapet. Maitselt oli täitsa mõnus – paraku minu jaoks liiga magus.

Kolmandana mekkisime lätlaste Sabile piirkonnas toodetud veini. See oli minu jaoks kõige mõnusam. Kangem kui teised proovitud, maitses oli tunda hübriidile omast maitset ning sidruni – ja laimitoone. Minu jaoks ka veidi õrna sidrunilist maasikamaitset. Mulle see vein väga meeldis, ning mõte rändas kohe suvele ja Lätimaale – ehk peaks selle teekonna sinna Sabilesse ikka ette võtma ja endalegi paar pudelit koju varuks tooma?

Viimane, mida proovisime oli EMÜ enda viinamarjavein, viinamarjasordiks oli “Zilga”, kuid vein oli ootamatult hele. Saladus seisnes selles, et mahl pressiti värsketest marjadest ja kääritatigi mahla. Sellest ka värvus. Nii maitse kui lõhn olid minu jaoks väljakannatamatud. Lektor ütles, et pidavat olema hästi kerge oksüdatsiooniga tegemist – ilmselt siis ma nendest veinidest hoian eemale.

Ootan nüüd põnevusega järgmist kohtumist, mil teeme tutvust punaste veinide hingeeluga. Üks meeleolukas, Katrini poolt tehtud pilt ka – olen siin just mekkinud kolmandat veini, mis osutus ka mu lemmikuks eile.

Piiritu õnn